„Mul on vaja ideid katsetada. Ma tahan eksida. See ei pea olema täiuslik — see on esimene show. See on ettepanek.”
— Matthieu Blazy, Vogue, 2025
Kui vaadata Matthieu Blazy määramist Chaneli loovjuhiks tagurpidi kronoloogias, saab paljugi selgeks juba algusest peale. Edukas disainer, kelle lähenemine moele on selgelt intellektuaalne ja avangardne, kujunes Blazy välja Itaalia moemajas Bottega Veneta, kus käsitöö ja meisterlikkus on alati olnud esikohal — sarnaselt Chanelile, kellele kuuluvad oma Prantsuse käsitööateljeed ja kes pühendab neile kord aastas eraldi moeshow. Blazyl on ka muljetavaldav professionaalne taust: ta on töötanud nii naiste- kui ka meestemoega ning loonud kõrgmoe-esemeid Maison Margiela Artisanal’i eksperimentaalses liinis, kus tegutses kulisside taga loovjuhina. Chanel toodab tänapäeval üksnes naistekollektsioone, kuid kes teab — ehk avab Blazy tulevikus majas ka meesteliini. Igal juhul lubab tema professionaalne haare peaaegu kõiki võimalikke stsenaariume.
Kõige olulisem on aga see, et Blazy on juba teinud peamise: toonud Chanelisse tagasi sügava kontseptuaalsuse ja „hullumeelse” lavastusliku mõtlemise. Pärast Karl Lagerfeldi lahkumist oli majal puudus just sellest — mitte järjepidevusest, vaid superstaar-disainerist. Selline traditsioon on Chanelis kehtinud juba brändi algusaegadest peale.
Oma esimese kollektsiooni eel tutvustas Blazy publikule „Chaneli universumit”. Sätendavad planeedid — mõned kõrgel catwalk’i kohal, teised pooleldi neeldunud musta põranda sisse, millel peegeldus udune kosmos — lõid täieliku sisseelamise tunde. See oli vaieldamatult üks muljetavaldavamaid lavakujundusi pärast John Galliano viimast show’d Maison Margiela jaoks.
Milliseks on Chanel Matthieu Blazy käe all muutunud? Šokeerivaks!. Näha Chaneli intellektuaalselt avangardses võtmes oli alguses harjumatu, kuid samas ootamatult värskendav. Logomaaniat oli minimaalselt, värvi- ja materjalipalett rikkalik ning kohal olid Blazy signatuursed trompe-l’œil-efektid: „nähtav aluspesu”, mis osutus tegelikult lihtsalt seelikute ja pükste ülaossa õmmeldud kummipaelaks; ning lahtised niidid seelikute ja jakkide servades, mis lähemal vaatlusel osutusid hoopis helmestikandiks.
Blazyl oli selgelt midagi öelda. Tavapäraste kulissidetaguste kommentaaride asemel jõudsid tema mõtted põhjalikku Vogue’i intervjuusse, kus ta rääkis oma teekonnast — alates telefonikõnest, millega kutsuti ta Chanelisse vestlusele, kuni debüütkollektsiooni filosoofiani. Kontseptsiooni loomisel lähenes ta sellele haruldase sügavuse ja austusega Gabrielle Chaneli kui isiku suhtes. Kollektsioon oli tinglikult jaotatud kolmeks osaks, millest igaüks peegeldas Chaneli elu eri etappi: „mehelikud” rõivaelemendid tema armastatu Boy Capeli garderoobist — rõhutatud õlgadega jakid ja oversized-särgid; viited tema vaesemale, maaelulisele päritolule nisuvihkude tikandite kaudu; ning loomulikult maja ikoonilised koodid — väike must kleit, mustvalged tviidkostüümid ja valged rõivad musta triibuga, mis viitavad otseselt Chanel No. 5 legendaarsele pakendile. Blazy ei loobunud ka oma armastatud narmastest, mis Chanelis muutusid kamellia uueks tõlgenduseks, ilmudes seelikutele, veidratele peakatetele ja massiivsetele aksessuaaridele.
Blazy pole kunagi püüdnud naise keha ümber vormida. Vastupidi — tema loodud rõivad teenivad kandjat, võimaldades tal vabalt liikuda, justkui koos temaga lennates. Sama filosoofia pani kunagi aluse ka Gabrielle Chanel, kes populariseeris naistemoes mugavad jerseyrõivad. Hoolimata mõningatest eksperimentaalsematest elementidest — nagu läbipaistvad seelikud ja kleidid — jäi kollektsioon tervikuna väga Chanel’likuks. Kõik koodid, siluetid ja värvikombinatsioonid on äratuntavad ka ilma logodeta ning mõjuvad samal ajal kaasaegselt ja selgelt. Kas pole see suurim saavutus, mida üks loovjuht üldse pärandiga moemajas saavutada saab?
